On laupäev. Päev enne esimest adventi. Õues on mõned mõnusad külmakraadid ja terve päeva langeb hõredat lund. Õhtuks on kogu maa kaetud pehme valge vaibaga.
Väike viik, mille veepeegel veel eile oli peegeldanud vastaskalda majade tulesid, kattub silmnähtavalt hapra jääkoorikuga.
Väike viik, mille veepeegel veel eile oli peegeldanud vastaskalda majade tulesid, kattub silmnähtavalt hapra jääkoorikuga.
Õhtul kell 6, Vabadussõjas langenute mälestussamba 20. aastapäeval ütleb Eesti Endiste Metsavendade Liidu juhatuse liige Heiki Magnus mõtlemapanevad sõnad. "Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud ausammas jõudis avamise järel püsida 16 aastat 7 kuud ja 10 päeva. Taastatud mälestusmärk on aga seisnud juba puutumatuna 20 aastat. Me oleme õnnelikud, et meie sammas on püsinud kauem". Tahtmatult kerkib küsimus - kui kaua veel...
Süttivad linna jõulukuuse uued tuled. Esimest korda! Vaikselt ja rahulikult hakkavad inimesed kodude poole liikuma, hoides käpikute vahel habrast küünaleeki.
